Maarja-Liisa Soe

Mul on põskedes lohud ja juustes lokid. Usun imedesse ja universaalsesse ilusse. Ja sellesse, et langevat tähte nähes saab soovida. Täpselt nii nagu ka siis, kui purskkaevu juures münt üle vasaku õla visata. 

Vajan nalja ja naeru nagu värskelt niidetud rohi vajab uuesti kasvamiseks CO2-te või nagu üks maja vajab uksi ja aknaid. Inspireerun inimestest, nende võimetest ja loomingust.

 

Pooltel parasvöötme aastaaegadel võin olla laisk ja veniv nagu iirise komm, aga soojuse saabudes võib päikesevalgus äratada minus produktiivsuse, mis röövib mulle endalegi suureks üllatuseks igasuguse une.  Vähemasti kord nädalas avastan ma end mõnest linnast, mis ei ole Tallinn ja vähemasti kord kuus mõnest riigist, mis ei ole Eesti. Nii, et suvel saaks surfata ja talvel suusatada. 

 

Ülikoolis käisin ma Bolognas. Läbisin Umberto Eco poolt ellu kutsutud kommunikatsiooni teaduste õppekava, aga kõige olulisemad oskused omandasin itaallastelt ikkagi toidulaua taga: sõin ürdipastat, mitte makarone murulauguga ja jõin kõrvale veini klaasidest, mis olid alati rohkem täis, kui tühjad. 

 

Üle kõige meeldib mulle teha kingitusi. Umbes sama palju, kui korraldada pidusid. Ilmselt see ei ole juhus, et minu senine pikim tööalane väljakutse EV100 programmi juhina selleks 24/7 võimalusi pakkus. Kui Vabariigi President minu tööd autähega tunnustas, olin 29 aastane ja tundsin, et antud töö teekonnaga olen jõudnud lõppu. Tundsin ennast õnne tipus. Vaatasin otsa inimestele, kellega koos olin sinna tippu jõudnud. Vaatasin otsa inimestele, tänu kellele oli teekonna ette võtnud. Vaatasin otsa inimestele, tänu kellele olin tippu tõusmist raskuste kiuste jätkanud. Ja mõtlesin käibefraasile, millega nenditakse seda, et tipus olla on väga üksildane.

 

Mõtlesin selle peale, kuidas see fraas pärineb Hiina vanasõnast, mis ütleb, et tipus on külm. Ja mõistsin, et minu õnn saab olla nii suur ainult selle pärast, et mul on tipus nii soe ja nii rahvarohke olla. Siit edasi olen teadlikult jälginud, et minu õnne tipp oleks alati sätitud nii avarale alale, et tippu jõudes oleks vähemasti ruumi tantsupõrandale ja öö läbi kestvale peole.

 

Sest tegelikult on mulle seni kõige suuremat saavutusrõõmu pakkunud taipamine, mis mind praeguseks igapäevaselt saadab: mida paremini kellelgi teisel läheb, seda paremini läheb ka minul. Ja et see toimib täpselt samamoodi ka vastupidi. 

 

Mul ei ole kunagi olnud ühte konkreetset hobi, sest ma ei suuda leida aega millegi muu jaoks, kui lihtsalt elamine. Aga kogu selle elu keskel. Kui mul on piisavalt igavust. Kui mul on aega kuulata. Olen alati kuulnud kutset. Nagu tuttava mängukaaslase hõiget akna all. Ja mõnikord ma pakingi pastaka ja lähengi mängima. Lähen sõnadega seiklema. Tähenduste ja tähtedega end ja end ümbritsevat maailma uuesti sõnastama. 

 

Siis sünnib Soeesia, mille pesa on hetkel sisse seatud unistuste Vabriku ja Graniidi kindluse tänavanurga peal. Maja- ja korterinumbrid annavad kokku 33.  See on ühtlasi aastate arv, millega tähistan täna oma sünnipäeva. 

 

Esimese kingitusena iseendale luban sahtlisse sosistatud Soeesia sõnadel lendu tõusta.